Lutsu teatrist
Lutsu Teater on Põlvamaal Lutsu külas tegutsev teatriselts. Erinevalt Tartus tegutsevast Vilde teatrist või omal ajal Koidula nime kandnud Pärnu teatrist pole Lutsu teater oma nime saanud mõne kuulsa eesti kirjaniku järgi. Lutsupüük ja lutsukiviviskamine on siinses jõe- ja järverohkes kandis lihtsalt vana, ilmselt muinasajast pärit komme ja küllap sai Lutsu küla nime hoopis nendes kunstides eriti osavate kangelaste vägitükkide tõttu.
Seos teatrilooga on ometi olemas – Lutsu Teater asutatiaastal 2013, mil Oskar Lutsu „Kapsapea“ ilmumisest möödus 100 aastat.
Lutsu Teatri Selts on lisaks välja toodud lavastustele tõmmanud käima ka kohaliku kogukonna ning päästnud ära ühe põlise Põlvamaa talu.
Prantso talu järglaste hulka kuulun ka mina, Lutsu küla külavanem, põllumees ja Lutsu Teatri produtsent Janno Rüütle. Olen üle kahekümne aasta tegelenud näitlemisega, löönud kaasa paljudes lavastustes ja teleseriaalides.
Kuna minu vanaema on pärit sellest talust, on see koht mulle südamelähedane. Talu pärijate lahkel loal on külarahval ja teatril võimalik siin toimetada. Nii toimuvadki Prantso õuel igal suvel teatrietendused.
Janno Rüütle
Lutsu Teatri juht ja produtsent
Lutsu küla - paik, kus toimetavad lutslased
Külastajad on Lutsu külaplatsi ja selle kõrval asuva Prantso talu kohta öelnud, et see on justkui väike Rocca al Mare vabaõhumuuseum. Lutsu küla elanikud, kes end naljatades lutslasteks nimetavad, saavad Prantso talu pärijate lahkel loal talukompleksi heaperemehelikult oma tarbeks külamajana kasutada. Alates 2013. aastast tegutseb külas Lutsu Teater. Teater toob suveperioodil külla ca 4 tuh vaatajat. Lutsu Teatri teeb omanäoliseks see, et lisaks elukutselistele näitlejatele ja maakonna parimatele harrastusnäitlejatele löövad rõõmuga kaasa ka lutslased ise.
Põhjasõda ei olnud Lutsu külale armuline. Enamus elanikest hukkus vene vägede rüüsteretke käigus. Sõja eest lähedalasuvasse soosse peitumine päästis paari pere elu. Rahu saabudes naasesid nad oma külla. Ellujäänute sugupuud on uuritud kuni aastani 1695. Legend räägib, et Põhjasõjas haavatud vene sõdur kiitis oma päästjat öeldes ikka „Tobrõi Luts“. Lutslased vene keelt ei mõistnud, aga perenime Tobreluts kannavad nüüd õige mitmed. Kui tunnete või kohtate kedagi, kelle perenimi on Tobreluts, Luts või Lutsar, võite täiesti kindlad olla, et selle inimese juured on Lutsu külas. 2019. aasta suvi tõi Lutsu külla kokku üle 400 Tobrelutsu suguvõsa liikme üle maailma, tähistama priinime Tobreluts kahesajandat aastapäeva.
Uhke tamm, mida näete läbi National Geographicu kollase akna, on siin kasvanud juba kolmsada aastat. Põhjasõjast saati on tänini külas säilinud põnevad kohanimed – Kuningakopli, kus Rootsi väed oma hobuseid karjatasid; Sandimäe, kus asus laatsaret; Ristikondi, sõdurite matmispaik („kondi“ ei tähenda siinses murrakus konti või luud vaid küngast).